Mine doonoriks!

 Tere!

Mõtlesin, et kirjutan seekordse haiglatreti mõtted jooksvalt blogisse ka üles - ehk leiab selle koha keegi, kes pole mu tuttav või on endal teinekord hea meenutada.

Seekordne trett oli (on) teistsugune. Esiteks veniv - pidin minema analüüse andma, sain raviarstiga kokku, kes arvas et teeme ikka kolm päeva (algselt olime kokku leppinud, et üheks ööks haiglasse, nädalavahetusega saab tehtud, juhhuu) - siis aga, nüüd juba haiglas olles, ütles, et teeme traditsiooniks saanud 5 päeva (õigemini 5x doos), sest keha on sellega rahulikum ja nii ei teki (ehk) mingeid muid probleeme selles süsteemis. 

Aga hetkel kirjutan ma seda kõike kodust, kell on pea 11 õhtul, homme lähen haiglasse tagasi. Sain nimelt koju käima, kuigi haiglasse olen niiöelda sisse kirjutatud ikka, aga leppisme kokku, et ilmun õigel ajal kohale, inimestega liigselt kokku ei puutu ehk vahepealsel ajal pittu ei kipu ja nii võin kodus magada ja hommikukohvi juua, tahtmise korral jälle õhtul koju tulla, kuniks viis doosi käes. 

Ühe öö veetsin siiski palatis (nii, nagu kokku lepitud oli alguses). Kogu haiglasseminekuga oli sel korral nagu rohkem jama aga samas mitte. IVIG oli kokkulepitud küll, lihtsalt lükkasime seda edasi nii, kuidas kalender ühele (mulle) rohkem sobis, sest suvised nädalavahetused on rariteetsed ja nii tahaks ju jõuda sinna-tänna. Muide, just lugesin kokku, et eelmise ja selle kuuri vahele jäi 67 (!) päeva, natuke üle kahe kuu. Eks ma rihiksin sinnapoole, kus kuurid oleksid lühemad ja harvemad, aga esialgu oma keha vastu ikkagi ei saa - kui on saast olla, ei aita ussi- ega püssirohi, vaid see, mida saab ainult haiglas.

Igatahes - laupäeval haiglasse registreerumine on suur ettevõtmine, sest tavapärane registratuur ei tööta (aga pühapäeviti töötab!) ning seega pidin minema läbi EMO. Sain oma käepaela ja kausta ja saatja (sest ei tohtinud ise minna uitama, kuigi olen korduvalt käinud-läinud).

Õdedelt sain muide kiita. Tean neid juba nägupidi ja nemad vist mind ka. See on natuke nukker ja samas tore olukord. Kiita sain ühelt (vanem)õelt, O-lt, keda vist siin maininud ei olegi. Läksin täna hommikul tilka küsima (et saada aina kiiremini ära, onju) ja ta vaatas mulle otsa ning ütles kohe, et aga see silm, mis sul eelmine kord kinni oli, on ju täitsa lahti ja ilus! See on muide tõsi. Seekord ma ei jõudnud haiglasse oma piraadinäoga, niiet laulihased on vähemalt mingis osas normaalse käitumise omaks võtnud. 

Mul muide on väga  tore palatikaaslane, noor naine. Täna-eile rääkisime ja itsitasime üsna palju, muuhulgas elust muidu. Kogu jutt oli hästi tore, aga ma tahaksin siinkohal kõigile lugejatele meelde tuletada ja südamele panna - olge doonorid! Käige verd andmas, kui saate ja pange Digiloos tärnike, et olete elundidoonor ka. 

Elundidoonorluse kohta saab rohkem lugeda siit [LINK, elundidoonorluse info] ja vereloovutuse kohta (sh piirangud) saab rohkem lugeda siit [LINK, verekeskuse koduleht]. Tartus ma võin tulla ka Verekeskusesse kätt hoidma ja shokolaadi vm meene valikul abistama, kui nõelad hirmsad on - aga tavaliselt on Verekeskuses tööl nii sujuvalt töötavad oma ala profid, et see nõel võib küll suur tunduda, aga tegelikult pole üldse valus .. või hirmus. Tean, millest räägin :). 

Vereloovutamiseks ma enam ei kõlba, sest võtan regulaarselt oma tablette ja see rikub ära, aga elundidoonor olen minagi - kuigi ma ei tea, mis elundeid mult lõpuks võtta enam olekski ... . Igatahes, see tahteavalduse tegemine ei võta rohkem, kui mõni hetk, aga võib tulevikus päästa kellegi elu või selle elamisväärset osa kõvasti pikendada. 

Selle toreda soovitusega praegu lõpetan, isegi, et mulle hetkel ükski (elundi)doonorlus haiguse mõttes leevendust ei too, aga kunagi ei või teada, mis elu toob (ptüi-ptüi-ptüi).