Hea aja mured

Keeley Reyes pilt jälle

Juuni on peaaegu läbi ja oma haiglamemuaare ma enam ei jätka sel proosalisel põhjusel, et ma ei kirjutanudki neid enam - ootasin lihtsalt kojusaamist ja kõik kulges jess-viimane-õhtusöök-haiglas jess-viimane-lahustuv-kohv-haiglas jess-viimane-füsioloogiline-lahus rütmis.

Aga elu on hämmastavalt tavaline. Võtan rohtu, tahan kaua magada, teen-käin-olen ja peaaegu nagu päris inimese tunne on. Samal ajal on hinges kartus kahe teoreetilise tuleviku pärast : 

üks on see, kus viimatine IVIG enam nii suurt mõju ei avalda ja tuleb jälle madal-hooaeg, see pole ette ennustatav kah, seega vibreerin pidevalt stressis aga-mis-siis-kui-homme... Kõigepealt harjud hästi-normaalse-olemisega ära ja ei oskagi nagu kuidagi mõelda, et see on ajutine. Tundub, nagu ootamatult kätte jõudnud puhkus, millega ei tea, millal lõppeb : ühelt poolt tuleks ära teha kõik need asjad ja näha kõiki neid inimesi, kellega vahepeal jäid asjad soiku - kõik suveüritused, et ikka oleks elatud; teisalt tahaks ka niisama lakke vahtida või elu nautida, aga ei julge - äkki homme enam pole korras. Nagu sooja ilma stress - kuidas ma olen toas, kui õues on päike? (@jesslapsed räägib sellest Instagramis hästi)

ja teine on see, et varsti-varsti hakkan võtma uut ravimit. ühelt poolt loodan, et see töötab imeliselt, ent ta on hormoonravim, seega pelgan kõrvaltoimeid või  ausalt, seda et ma lähen paksuks. Mind ei häiri number kaalul, mind häirib see, et ma ei tunne end hästi ja et piltidel ma näen (juba praegu!) välja hoopis teistsugune kui oma peas või peeglist. Niigi võitlesin oma minimaalse liikumsharjumise taastamise alles nüüd jaanuari lõpus endale taas välja (no ma pole ju mingi sportlane), aga siis jäime c-19-sse ja väga raske on olnud taastada oma allons-y meeleolu, et ma lähen ja teen ja käin ja olen ja jalutangi pikalt (näiteks). Niiet ma olen juba praegu oma elu kõige suuremas kaalus ja see mõjub.