meenutusi minevikust - teine ja kolmas

 Mõtlesin need katked avaldada rütmis iga päev üks, aga kuna praeguseks on aega mööda läinud, elu ka, siis panen siia teise ja kolmanda haiglapäeva kirjutised. Ma tean, et lõpuks tundus kõik üsna  same shit different day, seega ma vist väga midagi revolutsioonilist ei kirjutanudki. 

Tagasi tänasesse päeva - kui kolmas IVIG selja taga ja funkstioneerib, on ikka üsna veider tunda ennast hästi normaalselt. Tablettide mõju püsib kauem, ma olen spontaansem, rohkem laissez-faire meeleolu: jaa, lähme, teeme, käime; tulge aga muidugi külla. See on see osa minust, mille haigus on pisitasa alla surunud, niiet ei oska puudustki tunda : tundub väga tavaline, et jah, ma mõtlen logistika (jala või taksoga või ühistranspordis), erinevad tegevused (kas matkama lähme? aga välja sööma) ja selle, kas rohud on kaasas ja hädavajalik veepudel (enamasti on). Oskan tablette neelata niisama ka, aga kirjas on, et tuleks tarvitada pärast toitu ja rohke veega Huvitav on jälle normaalne olla. 

Aga jätkame : eelmise - väga palava suve ja väga konditsioneeritud palati - jutustustega. Teie ees on IVIGi teine ja kolmas päev. Muide, tegin endale tookord ka märkmikkusse tabeli, mille järele linnukesi teha : IVIG esimene kuur; esimene magatud öö; IVIGi teine kuur, teine magatud öö - ja nii edasi. Õnneks, olen aru saanud, on minu haiglasolemine alati olnud konkreetselt piiritletud ja seega hoomatav-hallatav-arusaadav, ja see ei ole paljudel haigetel nii.

23.07.2021

vaatan umbes poole viie paiku hommikul kella. siis kuuest ja lõpuks jään magama. koristaja käib umbes kuue paiku, ent ta üritab olla vaikne. imestan, et keegi ei tule varahommikul äratama, vaid saan umbes poole üheksani magada. hooldusõde on sama, kes eile päeval, blondide juuste ja patsiga, kes mind sisse kirjutas (peaaegu, esimesena tegeleb minuga siiski olga, kes mu viimati minema saatis - lustakas, otsekohene, lühike. ta ei ulata tilgutihoidikule oma saja viiekümne viie sentimeetriga vahepeal tilgutit rippuma panna, aga mul abistada ei luba. pean lamama ja kätt ei tohi liigutada.)

blond õde toob mulle rohtu ja varsti pärast seda tuuakse hommikusöök. lahustuv kohv, kaks viilu leiba, viil juustu ja kolm viilu suitsuvorsti. kurki on ka.

ja teraline kohupiim? või kodujuust.    viimast ma ei suuda süüa, meisterdan endale kaks võileiba, nii et rebin juustu pooleks ja katsun kohvi ära juua. see ei maitse eriti hästi aga lõppkokkuvõttes ei ole mul ka muud juua. plaanin hiljem uurida, kas saaksin endale näiteks alt r-kioskist kohvi tuua. üldse on imelik see, et ma pole tegelikult osakonnas ringi käinudki.

resident ütleb, et pean kõndima, et trombe? ei tekiks, sest ravim on viskoossne ja võib vere paksuks teha. sinna mu lugemis- ja lebotamisplaanid lähevad. nähtavasti ei küsitud mult ka allkirja, et olen protseduuridega nõus ja nüüd saan selle tagantjärele anda. uurin vahepeal digiloost erinevate saatekirjade vastuseid ja haiguslehe kohta. nüüd on mul läptop olemas, aga töötegemise lusti ei ole. proovin jalutada. kaasa tuleb alles homme. saadan temaga tõenäoliselt mõned asjad (raamatu?) koju tagasi.  võib-olla toob ta mulle head kohvi.

ravi võtab paar nädalat aega, et tulemusi näha oleks. samas käiakse mind aeg-ajalt sellise näoga vaatamas, et kas juba on mõlemad silmad või .. . 

pean vist nüüd regulaarselt käima hakkama siin. loen raamatu läbi ja otsin, et senised mõtted kirja panna. teen endale hommikul patsid, pesen hambad ära ja tõstan padjad voodis teisele poole, et vaheldust oleks. voodi on ikka kitsas ja kõva ja ma ei talu tegelikult "uudiseid välismaailmast" sest see teeb kurvaks. varsti tuleb lõunasöök ja siis pannakse mulle uuesti tilguti külge.

teine päev viiest, eksole.

lõunasöögi ajal – supp ja moos mingi kohupiimakreemi laadse asjaga – ütleb palatikaaslane, et tema ei taha, läheb kohe koju. sanitar toob talle ikka süüa. peagi astub aga sisse ta tütar, kes muuhulgas toob arstidele konjakit? .. või kommi. mulle tundub, et ma ei tea etiketti. nad on hästi viisakad ja soovivad mulle head paranemist. ütlen kogemata nägemist ja siis parandan ennast – pole tarvis uuesti näha !

mind koliti poole ivigi pealt (tähendab, ei, ivig oli just käima pandud) üksikpalatisse. telekas, vaade.. voodi sama ja ikka kitsas. käisin ivigi masinaga ringi, vetsus jne. õhtul tuli üks sanitaridest? noor tumedapäine tüdruk, tõi rohtu ja ütles et hommikul ajab mu poole kuue ajal üles - verevõtmiseks. kella kuueks peavad kõik analüüsid tehtud olema. ta uuris ka, kas ma olen ainult voodis või liigun ka, sest arst oli olnud mures ja arvanud, et ehk mulle tuleks verevedeldajat anda. luban rohkem liigutada.

õhtusöögiks olid kartulid jahuse kastmega ja progandisalat, siuke, kus midagi muud ei olegi, niiet see porgand on ühtviisi magus ja ligane. tee kõrvale taaskord saiake. ma hakkan nendele kartulitele mõeldes aru saama, miks haiglatoitu ei kiideta. ehk on mul ka väike trauma sellest hommikusest sõmerast kohupiimast? nagu tookord, kui neerudega haiglas olin ja sain ainult hapukoort. mõni asi ikka ei ununue.

lugesin järgmise raamatu läbi - juta - anton jürgenstein, mis on "kurbmäng neljas järgus" aga digari / lugeri repertuaarist vütan raamatuid suhteliselt suvalt. seal on ju eiseni "kuidas kiiresti mehele saada .. " ja muud vanad eesti naljandid, niiet eks ma siis loen vana kirjandust. pole vähemalt surmigav. mõtlen aeg-ajalt, et äkki laseks kaasal tuua afanasjevi, aga mis ta ikka tassib ja siis ma ju ainult loekski. uurin, kas seda on e-raamatuna saada. luger on mul siin ju olemas.

öösel koliti mind järgmisesse palatisse, siin on vaade metsale ja telekas ja teine voodi, aga tegelikult olen ikka omapäi. vaatan veidi netflixi telefonist ja söön kaasa toodud müslibatooni. miks, ei tea, kõht ei ole tühi.

pesen ära juuksed ja avastan õudusega,et viimasest värvimisest on värvi nii palju .. üle, et tõenäoliselt mäkerdan kõik voodilinad ära. seega pesen ja loputan hunniku aega, lõpuks seon valge rätiku ümber ja ootan, et nad ära kuivaksid. padjale laike ei jää. mõni minuti hiljem tullakse vererõhuku mõõtma ja mu ülemine näit on tavalise 119 asemel 140. no vot siis paanikat.

helistan õhtul kaasale, ta on kassiga väljas ja kõlab nagu natuke vaevatud üksikvanem sest kass tahab rohkem ringi uudistada, ent tema pigem istuda. ma ei taha neid väga segada. emps küsib, kas olen jälle kliinikumis ja kuna ma olen endale lubanud, et ei hakka luiskama (kui keegi küsib), räägin talle loo ära. tegelikult on mitmed küsinud, seega vist pigem viin kurssi need, kes juba midagi teavad. ma ei taha et inimesed ilmaasjata muretseks (rohkem, kui nad niikuinii seda teevad).

arst tõstab ravimidoosi.

24.07.2021

Tumedapäine tüdruk tulebki pool kuus. saab oma asjad kiirelt tehtud ja kiidab mu veene – ta oli vaadanud, et mul on sinine kanüül. saan aru, et see pole eriti hea valik, ma vist juba mainisin, et sain teada, et see on umbes pea kõige pisema läbilaskvusega. õepostist üks õdedest - vist anneli ütles, et veel halvem variant oleks kollane – see pannakse nähtavasti vastsündinutele. ta uuris ka, et kas mõni õpilane pani selle .. ma ei tea noh. igatahes tumedapäine tüdruk hommikust ütles, et ta oli juba oma eelarvamustes kinni – kui on sinine kanüül siis on rasked veenid. Ta võttis ainult 2 katsutitäit verd, niiet sain kenasti edasi magada.

poole üheksa paiku tuli järgmine sanitar, tõi mulle rohtu, ütles, et seda doosi on tõstetud (rohkem vist ei tohigi võtta) ja et tilk pannakse pärast lõunasööki. mu sõber-toetaja tilguti jäi praegu üksikpalatisse, ma loodan, et tuuakse ikka sama masin. muudmoodi vist ei saa, sest see on juba loendanud, palju vedelikku mulle kehasse lastud on. või no sellest torust läbi.

siis toodi hommikusöök – riisipuder ja kohv (äkki ma õpin seda pika peale nautima?) ja võileivamaterjaliks 2 viilu leiba, väike pakk võid nagu vanasti hommikusöögilaudades, muna (!) tomatit ja vorstiviilud. tundsin end nagu kuninga kass.

eile uurisin muide, kas tohin minna õue. anneli ütles, et pean ainult ütlema, millal lähen, sest välja-sisse muidu ei saa. plaanisin seda korra täna kasutada, ent tegin hoopis lugeriga tegusid – selle adapter ei lae niiet kirjutan oma memuaare ning laen läbi läpaka. no ja kulutasi ca 16 eurtsi ühe faili peale. tegelikult olen proovinud nüüd siin palatis ringi kõndida, sest koridori promeneerima ei kutsu eriti. seega tegin endale hommikul soengu ja kulmud, sorteerisin oma riided ära – on väga keeruline, kui sul on pidev ümberkolimine, eksole – saadan ka täna kaasaga - kui ta tuleb - selle „kaheksa mäge“ raamatu koju.

igatahes õue lähen ma küll, ehk saame kaasaga kahekesi jalutama minna? ilus ilm on ka, mul on ainult kuidagi .. paksud riided kaasas. ma arvan, et mitte väga kauaks, aga natuke normaalsust ikkagi!

praegu lõpetan. tahaksin siit teha akna lahti, et veidi õhk ringleks. õnneks on sellel vaheaknal ka link – eemises – üksikpalats – neid polnud. Muidu on kõik hästi tore, aga praegusel kapil pole näiteks lukku. imelikud värgid on üle ja puudu.

imelik on see, et seda värki siin ma viitsin ja jaksan kirjutada, aga et BA töö teoreetilise osaga tegeleda .. no ei. mis mul viga on?

õhtul läksingi välja. imelik, oled nagu haiglas ja paigal ja valmis, aga samas saad ikkagi vabalt käia. eriti meie pandeemia-ajal. kaasa ütles, et ta ei kujutanud ette, et siia nii lihtne sisse saada on. homme on pulma-aastapäev ja ma olen 100% kindel, et see traditsiooniks ei saa. see õueminek on nii veider – saame kella viie paiku kokku, lähen lihtsalt läbi inimtühjade koridoride. keegi ei takista, ma olen ka nn tsiviilriietes, mitte haiglapidžaamas, mis on tumeroheline ja bussi istme kanga mustriga. õues on ilus ilm, soe ja mõnus. oleme umbes tunnikese õues, jalutame siin ja seal haigla läheduses – nt ka h. maja juurde. mul on haigla käepael ja kanüüli koht sidemetes. proovin, et mu sinine käepael piltidele ei jääks, kuid jääb ikka. seda ei panda tähele, niiet vist on nii, et kui ei tea, siis ei märka?

kui enda kohta võrdlemisi lustakal (aga nukral aga lustakal) sammul palatisse tagasi jõuan, on õhtusöök juba toodud. jõuan linnariided kodusemate retuuside vastu vahetada ja mulle tuleb palatikaaslane. hiljem saan teada, et ta nimi on ülle. ta on väga jutukas, aga ajab tähti omavahel segamini. ma ei oska miskit kosta paljude ta küsimuste peale, mul ei ole eelistusi telekavaatamise osas jne. pakun talle oma saiakest, mis õhtuoote ja tee kõrvale toodi, ta võtab selle tänuga vastu. helistab isale, mehele, emale, õele… kogu suguvõsa läbi – ja ootab kannatamatult, et keegi teadjamatest teda vaatama tuleks. mina loen serafimat ja bogdani edasi, loen kella üheteistkümneni öösel, sest palatikaaslast vist lamp ei sega. lõpuks väsivad silmad ära, niiet proovin magama jääda.