Meenutusi minevikust - esimene

 Tere!

Leidsin lõpuks - ta polnudki kadunud - üles selle mälupulga, millele on salvestatud muuhulgas esimese korra IVIGi muljed. Need nagu polegi IVIGist, vaid haiglaelust üldiselt. Viis sissekannet, üks pikk dokument. Mäletan neid emotsioone hästi ja samas ei mäleta ka : praeguseks on tudengipudinad, oma haigusloo seletamine, haiglasse sisseregistreerimine ja kõik sellega seonduv kuidagi nii harjumuspäraselt emotsioonitu, teada värk, samas tookord oli see kõik uus ja hirmutav. Ostsime eelmisel suvel aeda pingi, et oleks, kus peal hommikuti kohvi juua või niisama istuda. See pink on näinud nii mu päris laialilaguneiseni viinud melt-down'e kui lõputut takso ootamist, kui vaja jälle minna. Olen päris mitu korda varasemalt mõelnud nii, et mis siis saaks, kui ma ei lähekski. Ei läheks haiglasse, ei registreeriks end sisse, vaid -- ütleme, paneks nendeks öödeks kinni hotelli. Ütleks taksojuhile, et sõidame hoopis Riiga, mida iganes. 

Aga ükskõik, kui musta huumorit ma teen või missuguseid altrnatiivreaalsuse stsenaariume peas läbi käin, on alati võitnud täiskasvanu minus : ma olen kogu elu teinud peamiselt õigeid, häid, kasulikke asju, niiet ma ei saa aru, miks just mina (või ka keegi teine, aga oma nahk on ikka armas, eks) siis haige olen. Miks see haigus on selline, et ... nii ongi. Et mul pole tegelikult võimalust keelduda ravist. Ma ei saa lükata seda teaduse ust kinni ja öelda, et jah, söön C- ja D-vitamiini ja kõik saab korda. Mul pole hingetõmbeks pausi ja praegu pole seda ehk väga vajagi, aga ometi olen ma pidevalt pinges : immuunsüsteem võib hakata mäkra mängima ka mingi pisema palaviku peale. Nii edasi, nii edasi, nii edasi. 

Hüva, ma veidi kaldusin teemast kõrvale. Kõik on hästi (kõik on korras on fraas, mida minumeelest kroonilise vm sarnase pole-puhkust haigusega inimesed kasutavad sisukamalt kui terved inimesed) ja nüüd on aeg vaadata, mis ma veidi vähem, kui aasta tagasi kirja panin. 

22.07.2021

luban haiglasse ilmuda kella kümneks, ent jään hiljaks, sest kodust lahkumine on mõru. kaasa alles magab, ta lõhnab nii koduselt ja unesoojalt et saan aru, et ma kohe üldse ei taha minna. teada on, et viis päeva, sealhulgas ka meie esimene pulma-aastapäev. surun emotsioonid alla ja panen endale hoopis kaasa lõhna peale.

hakkasin seda kõike kirja panema järgmisel päeval. mul on vana sinine märkmik, kuhu kirjutanud olen - ka varasemalt, mingitest asjadest - kuid nüüd tundub see kõik nii tühine. mitte per se, kuid olevikulised nüansid, mis suures pildis väärtust ei oma.

ühesõnaga. eile. magasin sisse, sest ma ei tahtnud ärgata. tähendab, ma ei tahtnud lasta end haiglasse sisse kirjutada, niisiis magasin kaua ja ärkasin üheksast. kümneks lubasin kliinikumis olla ja punktipealt kell 10 kutsusin takso. ei tahtnud ei tahtnud ei tahtnud tellida, aga on asju, mis tuleb ära teha ning lõpuks saab täiskasvanu minus võitu. tundub kuidagi vale oma vabadus ära anda, isegi, kui ma sellega midagi ei tee. tunnen tobedust, et peamiselt terve inimesena oma tööpäevad käest annan, olen sealt juba kuu puudunud, samas pole praegu ka mitte mingit tahtmist mitte midagi teha, tahaks kusagil lugeda, maja ehitada, magada, lapsi saada. lihtne värk.

vähemalt ei eksinud ma registratuuri otsides ära ega ka õiget osakonda. kõik tuttav. vanast peauksest registratuuri, seal koridoridest läbi, alla keldrisse ja otse, siis liftiga neljandale. pandeemia aeg ja seega osakonda saamiseks tuleb kella tiristada. Seal pidas raviarst mu kinni ja tervitas. ta on natuke nagu vanaema ja natuke nagu ei ole ka. natuke kunksmoor.

istusin koridoris oodates palati vabanemist. suvine aeg, aga inimesi on palju. alustasin juba siis lugemist - kaheksa mäge - sobis siia kui valatult. sain kohe ka kompuutrisse, ja pärast seda palatisse. kitsas voodi, kahe sahtiga lauake voodi kõrval ja kapp. palju pistikupesi. panen telefoni laadima ja annan kaasale teada, mis teada on. et raamat saab läbi. et teoorias tahan teha tööd ja võiks sülearvuti siia tuua. et tahaks susse ja ma ei tea mida. lihtsalt ei teagi, lõpuks toob ta mulle magamiseks suure särgi aga ...

lõunaks pakutakse putru ja jogurtit, mu kandikul on silt UUS. vahepeal tahab resident aleksander? minuga rääkida mu haiguse kulust. räägin mida tean ja küsin vahepeal uuringute osas küsimusi. ta ütleb, et olen siis ju haigusega üsna hästi kursis. mul ei jää ju muud üle. hilistel õhtutundidel ja kui und ei ole, olen oma haigusloo märkmed digiportaalist üle lugenud.

siinne eelmine elanik lasi oma abikaasal tuua lilli kõikidele arstidele.

mul on siiski ka palatikaaslane, kes järgmisel päeval koju saab. tal on lilleline hommikumantel ja natuke tõre nägu aga kui mu tilguti piiksuma hakkas, pani ta ette, et kutsub    ise õe. karge koore all helde süda. tema tütar käis siin - päikesest põlenud ja naerusuine, rääkis kassidest ja sellest, kuidas aleksander eelma suri. ta tuleb talle järgmisel päeval tõenäoliselt järele. ma arvan, et mu palatikaaslase nimi on maret.

kui ta ära läheb, siis jään palatisse üksi, kuid mitte kauaks.

pärastlõunaks pole ivig (intravenoosne immuunglobuliin) veel algust tehtud, jonnin natuke ja lõpuks saan juhtme veeni. kompuutris on pandud liiga väikese auguga kanüül, aga ära nad seda ka ei vaheta, ma ei tohi lihtsalt kätt liigutada. iga poole tunni tagant mõõdetakse temperatuuri (mu tavaline on kolmkümmend-viis-koma-kaheksa) ja vererõhku (õpikunäide) ja keegi käib aeg-ajalt uurimas, ega mul midagi vaja ei ole. 

läheb üsna kiiresti, üsna valutult, mingit erinevust ei ole tunda.

tunnen end kuidagi tühjana, kui õhtul magama lähen - see on tõesti õhtu, sest pärast õhtusööki - supp ja teepakike ja saiake ooteks - ja oodet ongi kell umbes kaheksa, tilk saab läbi, ma pesen hambad ja üritan magama jääda.

voodi kolkusb iga küljekeeramise ajal, ma ei leia asendit, kanüül segab, see voodi on kitsas ja kõva. üritan aga ei õnnestu ja tegelikult nutan natuke tekiserva varjus. mingi suur ja ootamatu nukrus tuleb peale. õhtusel ajal on siin nii palju lärmi - kuulen kahte patsienti - üks vist vanamees, kelle lõunaeesti (võru?) murrak kõlab tõrreselt koridori, tal on vererõhuga probleeme, see hüppab üles alla ja ta vaidleb õdedega, teine pikk ja täisjõus, võibolla kõige rohkem nelikümmend viis? on uuringutel käinud ja jagab telefonis mingi tuttavaga diagnoosi - sclerosis multiplex - aga minu jaoks teeb ta seda kuidagi muretult, .. teades küll, mis teda ees ootab aga seda tegelikult aimamata. kuulen nende jutte veel tükk aega. kusagil eemal on naine, kes sanitaride sõna ei taha kuulata, keegi peseb end duši all, ka seda vee solinat on kuulda.

plaanin kuulata sõbrannade saadetud heliklippe, ent telefoni ekraan ei taha minuga koostööd teha, nii jäävad need poolikuks. olen oma lugemiselamuse instagrammi üles laadinud, aga linal on mustri sees koht kirjas ja üks ammune sõbranna kirjutab ja saadab häid soove.

mul pole erilist viitsimist vastata või seletada, aga otsustan ka, et päris varjama ma ennast ei hakka, sest see tekitab vaid rohkem vastumeelsust. loodan, et päevad lähevad ruttu. üritan mõtteid mujale saada, ei õnnestu, lõpuks jään magama. palatikaaslane nohiseb vaikselt, vahepeal norsatades.

pean oma emale rääkima, mis toimub, aga mul pole tahtmist. kui lõpuks magama jään, tunnen, et olen siin olnud lihtsalt juba aastaid. alles esimene päev.

Hilisematel kordader ma ei ole haiglamemuaare kirja pannud. Mu on märkmik, kus on kirjas palatikaaslaste nimed ja mõned ägedad õed, aga sellist argirutiini mitte. Pole lihtsalt olnud sülearvutit ega viitsimist ega midagi muud. Edaspidi ehk ikka peaks, mingid nüansid on sellised, mis on hästi-hästi värskelt meeles, aga kaovad mõne ajaga.